Tagasivaade ekspeditsioonile „Ookeanist ookeanini“ (palume kannatust avanemisel, ligi 100 fotot)

Nüüd kui see kõik läbi on ja meil on Rio de Janeiros jäänud lõpliku koju saamiseni veel üks päev sõna otseses mõttes ennast praadida, siis on kõike hea meenutada.

Mõnus on tunnetada, et saime hakkama. Kolm aastat tagasi unistuseks olnud eesmärk sai täidetud. 

Nagu kunagi üks reklaam ütles, et unistada peab oskama, aga kes meie blogi jälgisid, said aru et ega see kergelt ei tulnud. Ridade vahelt võis välja lugeda higi, verd ja pisaraid. Tuul oli meie vaenlane number üks, aga me teadsime seda ette. Et ta nii tugev oli, seda mitte. 

Kui maitsev võib olla puhas vesi, mõistad alles kõrbes  ja et Andid pole Haanja kõrgustik on elementaarne. Ekspeditsiooni viimase päeva raskusastet võib iseloomustada sellega, et lihtsam oleks olnud sel päeval jalgrattaga Tallinnast Riiga või Võrust Tallinna sõita. 

Kuigi enamik haiged kohti on tänaseks päevaks taastunud, vajab mõni ihuliige ka veel kodust turgutamist. Eelkõige sõrmed, mille vereringe  sellel munakivi teel rappumisest kannatada sai. 

Tegelikult on meie eesmärgi täitumisel kõige suurem tähtsus õieti valitud seltskonnal. See, et me üksteisega üle kuu aja tihtipeale ekstreemsetes situatsioonides ilma tülideta hakkama saime, on haruldane. Ja iseloomu neil meestel juba kõigil on. 

Üritasime vahepeal igaüks koostada oma personaalset järjestust enim meeldinud paikadest, aga see läks sassi. Seda kõike sai liiga palju. Lisaks ekspeditsioonile oli meil ju  neljal viiest võimalik vaadata ka ühtteist lisaks. Need kohanimed nagu Playa Union, Trelew, Los Altares, Las Plumas, Tecka, Corcovado, Palena, Villa Santa Lucia ja muidugi Chaiten ja Chiloe saar jpt, pole küll maailmatuntud, aga meile jäävad nad elu lõpuni meelde. 

Paraku ei saa võrrelda võrreldamatut. See oli nagu puzzle, kus igal tükil oli oma kindel koht ja lõpuks kujunes sellest ilus pilt. 

Paraku ei saa me seda pilti siia blogisse joonistada. Seega lõpetuseks pildiseeria meenutuseks kõigile, kes jälgisid meie blogi kogu ekspeditsioonist vältel Atlandi ookeanist kuni Vaikse ookeanini ja vahetuid muljeid jagame juba kodus.  

Mine nii kaugele kui näed ja kui sa oled kohale jõudnud, näed kaugemale. See lause iseloomustab meie reisi nii otseses kui kaudses mõttes.

Pildil kaugus Buenos Airesest

 

Alpaka 

Punta Tombo asukas

Meie kodu Trelew linnas

Varsti läheb sõiduks

Meie rattasõidu alguskoht Playa Unioni rand

Üsnagi tormine Atlandi ookean

 

Üks väike ergutus enne suurt sõitu

Lipp kuulus ratta põhivarustuse hulka

 

Väike puhkus

Ratas ja tema Tõnis

Telkimine hoones

Kalev kongis. Pärismaalaste seinamaalingud olid mahlakad. Oli kogu reisi üks külmemaid öid

  

 

 

Köögitoimkond

 

Andres puhkehetkel

Jälle teel

 

Andres ja kohalikud rändurid. Naine elas ja töötas seitsmekümnendatel Soomes ning oli ka Tallinnas käinud. Puhus vabalt soome keelt

Tõnis tankimas

 

 

 

Vaagimas telkimisvõimaluste plusse ja miinuseid

Chubuti jõe kaldal

 

 

Üks kümnetest jõesängidest. Arvatavasti on neis vesi vaid kevadel - lume sulamise ajal

 

 

 

 

Lõunapaus

 

 

Taaskord võimalus, pisut mugavamalt einestada

 

 

 

 

 

 

Märk mis viitab teekonnale mis oli algselt meie plaanis kuid, plaane tuli muuta. Kindlasti olnuks see lõik meie jaoks kõige raskem kuid visuaalselt kõige ilusam.

 

Siesta

 

 

Sel korral jäi telkimine pimeda peale

Taim mis oli 600 km teekonna ulatuses elavate lammaste toidusedelis esikohal.

 

Andid paistavad

 

 

Üle pika aja linade vahel

 

 

 

"Miljonid seisavad"

 

Egg stone roud

 

Need tirtsulised katsid teed vähemalt 15 km ulatuses. Tuhanded olid autorataste all sodisk sõidetud ning ellujäänud liigikaaslased toitusid neist

Kokkamas

 

"Modellideni" jõudmine oli vaevaline kuid seda väärt

 

 

Kohalik rahvamaja

 

 

 

Väsinud mehed

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Küla koerad Santa Lucia -s

Need varred osutusid hiljem söödavateks, vähemalt müüdi neid turgudel koos kartulite tomatite, õunte jmt.

 

Need pisut koovitajat meenutavad linnud oli meie kõrval ca 300 km.

 

 

 

"TEHTUD" - aknast paistab Vaikne ookean

 

Ligi 6 m paksune vulkaanilise tuha kiht Chaiteni linnas

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Iguazu jääb sel korral ära

Nii kahju kui see ka pole, sel korral me Iguazu juga ei näe. Põhjuseks on üüratu summa, mis selle otsa eest meilt küsitakse. 78oo krooni eest saab sooduspakkumiste korral vastava hinna eest Eestist edasi tagasi pileti mõnda Lõuna-Ameerika linna. Nüüd tuleb meil küpseda siinses kuumuses. Tänased temperatuurid ulatusid 36 soojakraadini millele lisandus kõrge õhuniiskus.  Ilmateadet uskudes vastab see 44 soojakraadile. Tunne on täpselt sama kui kui kuumal suvepäeval kasvuhoonesse astudes. Veel kümne ajal õhtul näitasid termomeetrid 30 plusskraadi. Eestisse saabudes tabab meid paras shokk.

Igas halvas tuleb leida midagi head. Kuna palju jäi nägemata ning mitmed huvitavad kohad polnud plaanis, liiguvad mõtetes ja unistustes juba järgmise reisi marsruudid. Unistada on ju ilus.  Samas saame igati abiks olla nendele, kellel tekib küsimusi oma Lõuna Ameerika reisi kavandades. Kindel on see et Rio poolt ei tasu Iguazu suunas püüelda. Kõige odavam on seda teha Uruguai lennufirma http://www.pluna.aero/index.html vahendusel. Montevideo lennujaam on nii piinlikult puhas, et tundub Lõuna-Ameerikas asudes lausa võõrkehana.

Eilse päeva teisel poolel kasutasime linnatranspordi teenuseid ning lahkusime mõneks ajaks Rio turismimekast Ipanema ja Copacapana randade piirkonnast ning suundusime vaatama kuidas elavad päris riokad. Ikka elavad!  Linna keskus ehk city oli pühapäevale kohaselt täiesti välja surnud. Sama võis öelda ka keskvaksali kohta mis asub täpselt nn. favela servas.

Raudteejaamas imehäid ja odavaid pirukaid nosides tüütasid meid kohalikud tegelased, kes väitsid end väga näljased olevat ning meie pirukaid omale nõutasid. Peale lärmakat sõnavahetust millesse sekkus ka pirukamüüja, õnnestus meil neist vabaneda. Tegelikult hoiab olukorral silma peal ka kohalik korrakaitse, kelle paiknemistihedus on äärmiselt suur. Paljud teist kindlasti tunnevad huvi kuidas me üldse oleme siiani ellu jäänud, samas kui eesti meedia suurtest tänavalahingutest informeerib ja tänu sellele hästi müüb. Tegelikult asuvad  rahutud piirkonnad meist paarikümne km kaugusel. Samuti on iga suurema ja olulisema turismiobjekti juures väljas suurem hulk korrakaitsjaid kelledest mitmed kannavad automaatrelvi.

Ipanema rannal toimib ka nn. kodanikuvalve, mis aga igal juhtumil reageerida ei jõua. Meite kohalik mees Martin salvestas hetke kus kõik lõppes edukalt.  Istuv mees pildil on kohalik pätt.  Ise rannas olles salvestasime oma kõvekettale juhtumi, mis nii hästi ei lõppenud. Ei tea kust tuli mees, kes üsna meie lähedalt haaras naiste käekoti, tohutu kiirusega rattani jooksis ning minema pääses. Kohalikud teenusepakkujad (õlle, jäätise, päevitustooli, kookose jne. müüjad) tormasid kui hagijad kiirelt järgi, kuid põgenejal oli seekord väike eelis.

Täna käisid osad meist kohalikus botaanikaaias, teine osa jätkas enese küpsetamist/hautamist rannal. Võimalik on see muideks vaid päikesevarju all olles ning iga 20 min. tagant end lainetesse kastes. Rannas on täielik mikrolaine efekt. Päikesekiired peegelduvad nii lumivalgelt liivalt, merelainetelt kui ka heledate majade seintelt ning puurivad ent meie nõrgalt kaitstud (päikesekreem faktor 15) kehadesse. 

Homseks, ehk 30. novembriks lubatakse Riosse kuuma jätkumist.

Allpool ülevaade botaanikaaias ja teel sinna, nähtust.

Jäädvustus kunagisest Rio de Janeiro linnapeast

Kuningpalmid

Sipelgate ehituskunst

Miski vili

Meie pöialpoisist veelgi väiksem kuid kordi julgem, noka järgi vist vindiliste sekka kuuluv suleline

Kolm ninjat

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Lõõmav päike

Tänane päev´+30 kraadiga oli väsitav. Kahjuks pole öögi eriti kosutav – tuleb leppida konditsioneerita uberikus kus vähegi leevendust pakub undav tiivik lae all.  Seepärast pole jõudu eriti kirjutada ka. Las pildid räägivad.

See ja kõik järgnev on Ipanema rannal pildistatud

Maitse polnud suurem asi aga janu nad kustutasid - 21 EEK ´i/tk

"Suitsu ei tee poiss" oskab ka liivalosse ehitada

Suurte majade vaheline ala oli kui üks botaanikaaed

See ja järgmised fotod on tehtud Suhkrupea mäe (396 m) otsast

Kui ookeani kohal on taevas valdavalt pilvitu siis sisemaa poole vaadates valdavalt pilves

Rio de Janeiro kesklinn

Linnuteadlased! Kellega on tegu?

Kuulus Copacapana rand. Ipanema jääb suurte majade ja väikese kaljunuki taha

Taimestik kaljunukil. Üle 200 m allpool on taustaks vesi ja laevukesed

Umbes tuhkru suurune ahviline

Andres mekkimas suhruroost pressitud jooki. Tassitäiele kulus 3 vart. Masin koos suhkrurooga on ka pildil

Meie tänane õhtusöök

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Auhinnast

Kui keegi veel mäletab siis kunagi meie reisi alguses, postituses  „Tuul, rattad ja meie“ kuulutasime välja väikese konkursi  Andrese leidmiseks.  Kommantaariumisse laekus 8 vastust, mis lugesime kõik õigeks.

Komisjon koosseisus  Andres, Alar ja Kalev viisid läbi loosimise mille tulemusel selgus  võitja – Hille.

Võitja saab enesele särgi nagu see oli kõigil ekspedistsiooni läbijatel. Vahe on vaid selles, et sellele on trükitud nimi HILLE.

Palju õnne võitjale!

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Riosse saabusime mürina saatel

Seekord müristasid nii taevased väed, tugeva äikesevihma näol kui ka maapealsed tegelased nimega inimesed. Nimelt on Rio de Janeiro ametivõimud otsustanud enam hakata pitsitama nn. favelate kriminogeensemat seltskonda. Favelaks minetatakse slummistunud linnapiirkondi Brasiilia suurlinnades.

Kuna ise favelates ei käinud (veel), lisan siia ühe iseloomustava foto internetist

Sisuliselt on tegemist ebaseaduslike asumitega, mille elanikud ei tasu elektri eest ning mille rajamist alustati maapiirkondadest suurlinnadesse elama asunud inimeste poolt juba aastakümmneid tagasi. Tänasel päeval kui majandus Brasiilias areneb kiiresti ning aastal 2016 toimuvad selles linnas suveolümpiamängud püüavad võimukandjad seniseid arenguid slummides pisut enam suunata ja juhtida. Olukorda arvesse võttes ei soovitatud meil – lausa keelati neid piirkondi lähemalt uurida. Esimesel õhtul, tegelikult öösel kell 1.00 taksoga kiirusel 120 km/h läbi linna kihutades jäi meile Riost üsna hirmutav tunne. Järgneval kahel päeval on meie kartlikus täielikult lahtunud ning Rio avaneb meie ees üha enam. Kui krõbedad hinnad välja arvata on siinne elu päris huvitav. Rioga kohanemisele aitas märkimisväärselt kaasa juba 2 ja pool aastat Brasiilias elav eestlane Martin Lazarev kes meile Hostelis „ Girls of the Ipanema“ peale sattus.

Martin ja Tõnis

Tema toredaid fotosid vaadake siit http://www.flickr.com/photos/vectorino

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari