Lõpuks teel

Trelew linn, mis sai meile juba teiseks koduks, sai täna lõplikult mahajäetud. Mahajätmine ei tulnud aga kergelt. Meil oli vaja veel ühtteist teele muretseda ja käia rattapoes lisapakiraame paigaldamas.

Viimased pakkimised ja teele

Kalev ja tema täisvarustuses ratas

Lauri tuulega võitlemas

Eilne karm tuul oli vaibunud ja päike säras hommikust peale. Kahju oli, et kogu asjaasjamine võttis meeletu aja, aga nagu elus ikka on kõigil asjadel kaks poolt ­– positiivne ja negatiivne. Positiivne oli see, et vahetult enne meie ärasõitu sai Lauri kätte oma pagasi, mille ta oli juba mahakandnud.  Kuna olime juba palju asju asendanud, siis läks pakkimine veel keerulisemaks, aga toime me saime. Jalgrattad näevad välja nagu pakikärud ja kaalult annavad mootorrattale silmad ette, aga kui külade vahe on 100 kilomeetrit, siis peab lihtsalt kõik vajalik kaasas olema.  

Linnast väljudes pandi grupijuht Alari soovitusel selga kollased neoonvestid , sest meie sõidu eripära on  õhtul vastu päikest ning nii on kerge mõnele autojuhile kahe silma vahele jääda otses või kaudses mõttes. Sõiduaega tuli pisut üle kahe tunni ja liikusime edasi  nelikümmend kilomeetrit ja jõudsime külasse nimega – Dolavon. Uurisime pisut olukorda ja võimalus oli majutuda laagriplatsil või ühes kodumajutuses. Valisime viimase võimaluse. Põhiliseks kaalukeeleks sai see, et hommikul oleks võimalus startida kiiremini kui need raskelt pakitud pakikärud, mida kaudselt võib nimetada jalgratasteks, lahtipakkimata jätta. Esimest korda meie seikluse, mida nüüd võib juba auga ekspeditsiooniks nimetada, jooksul tegime ehtsat isevalmistatud matkatoitu – tatrapudru lihakonservi ja küüslauguga. Peale sööki kiskus lõbusaks. Mõned mehed hakkasid juba peale teist poolikut sõidupäeva rääkima volume 2 –st.  Nalja on palju saanud, sest me oleme tavalised eesti mehed oma headuste ja vigadega. See, et Tõnis päeval meid juba rattapoes kogemata musideks (tavaliselt kutsub ta nii oma naist) kutsus,  näitab tema harjumust või koduigatsust.  Kalev oli oma kampsunile juba nime saanud nagu Wilsoni nimeline võrkpall ühes Ameerika filmis.

Esimene kodumajutus

Andres tõi peale tatrapudru pilli välja ja kiskus lauluks. Jõime matet ja juttu jätkus kauemaks.  

Loodetavasti leidsid kõik blogi lugejad eile esitatud Andrese leidmise küsimusele õige vastuse. Olge julged vastuseid kommentaaridesse saatma, sest auhind on ilus – võitja nimega meie rattasõidusärk. Eritellimus ja puha. Kes blogi jälginud, on kindlasti seda meie seljas märganud.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Lõpuks teel

  1. Hille kirjutab:

    Olge tublid, musid! :)

  2. Helje kirjutab:

    Kallid poisid, olete väga tublid. Edu teile.

  3. Külli kirjutab:

    Nojah musid, ärge nüüd oma vol 2 plaanidega hoogu küll minge. Arvestage, et naised tahavad ka 5 nädalaks matkale minna. Ja kuna enamuse teie naiste vaba ajalimiit piirdub argielus ju paari tunniga (sest kauemaks ei ole naisel võimalik ilma mehe appihüüeteta lahkuda), siis tehke omad järeldused. Nautige oma praegust vabadust, peale tagasisaabumist olete pikka aega ketis ;) .

  4. Kadri kirjutab:

    Külliga täiesti nõus! “Koduarest” on nagunii ees ootamas – lapsed lihtsalt ei lepi enam, et isa nii kauaks kolama läheb:)

  5. Elvi kirjutab:

    Olete tublid poisid! Imetlen teie julgust ja visadust. Soovin kõigile, eriti oma Andresele, jõudu ja vastupanuvõimet! Kui vähegi võimalik, hoiduge saastunud jõeveest. Hoidke üksteist, see on väga tähtis ! Elvi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>