Ekspeditsiooni tõeline võlu ja valu

Kui keegi on hakanud meie blogi lugedes juba mõtlema, et kõik on nii lihtne ja ilus, siis see oli eelmäng. Nüüd kui on alanud tõeline ekspeditsioon, seisame silmitsi hoopis teise maailmaga. See maailm on ilus, aga karm. Siin jääb elama see, kellel on vett. Patagoonia avarustest ja inimtühjusest oleme juba rääkinud. Enamik jõesänge on praegusel aastaajal – kuivad. Erandiks oli Rio Chubut, aga tema on jäänud meist kaugele. Vahel näeme kohalikke loomi (eelkõige guanacosid ja jäneseid ning kariloomadest lambaid), aga meie näljaseid pilke nähes, jooksevad nad hirmunult kaugele. Õhtune pakisupp pajas maitseb paremini, kui eliitrestorani praad. Peakokk Tõnis ja abikokk Kalev on tase omaette. Haiguste ennetamise eesmärgil tarbitakse ohtralt kohalikku küüslauku, mida kilokese Trelew-st kaasa ostsime. Ööbimiskohad on olnud parimad, mida Patagoonia loodus pakub. Peale viimast ööbimist Chubuti jõe ääres miljonivaatega jõele ja päikeseloojangule,

Vaade telgist Chubuti jõele. Kümne minuti pärast järgnes vaikusele tõeline torm

saime järgmise ööbimiskoha kaljunuki taga. Kahjuks muutis tuul õhtul suunda ja paisus tormiks ning kuna kaljunuki tuulevari kadus, viis tuul ühe meie telgi minema sel ajal, kui käisime külas veevarusid täiendamas. Õnneks mitte kaugele ja taskulambi tulede abil leidsime ülesse ja panime tuule kiuste uuesti ülesse. Hommik algas tõdemusega, et lisaks tuulele on meie vaenlane ka kohalik asteltaim, mis oli jagu saanud Andrese ja Lauri rattakummist. Õnneks olime siiani saanud ilma kummide purunemiseta hakkama ja seeläbi elasime ka selle katsumuse üle. Järgmine laagripaik oli tõeline privaatsus maanteesilla all, kuivanud jäesängis. Nõrgemanärvilistele oli pisut häirivaks asjaoluks telkide kõrval vedelev lambakorjus ja mõningad teadmata päritoluga pea- ja lõualuud, aga muidu oli kõik ilus. Eriti jälle päikeseloojang.

Kodu silla all

Alar Patagoonia hommikus

Kui Andres lõõtsa lahti tõmbas, siis arvatavasti sellist elu polnud see sillaalune peale ehitamist näinud. Hääled ja muusika kostsid kilomeetrite kaugusele, aga sellest polnud midagi, sest ega lähima paarikümne kilomeetri kaugusel kedagi ei elanud ka. Öösel oli kuulda katusel sõitvaid rekkasid, aga üldiselt oli kõik vaikne. Järgmise öömaja leidsime sealt, kus pimedus meid paigale sundis. Parim jälle mida loodus pakkuda sai. Väike küngas varjamaks maanteed ja sile plats. Häirivaks faktoriks pisut loomade seedetegevuse produktid, mille läbi kõigi riided on lisaks higilõhnale omandanud ka mingisuguse muu aroomi. Õnneks ei saanud asteltaim seekord jagu Kalevi rattakummist ja oli väliskummi kuidagi lihtsalt rippuma jäänud. Kohalikud on sõbralikud ja enamik möödasõitvatest autojuhtidest viipavad rõõmsalt. Suhtleme nii palju, kui meie kasin hispaania keele oskus võimaldab, aga see paraneb päev päevalt. Inglise keelt siin ei osata sõnagi ja ka muid meile osatavaid keeli – saksa keelt, vene keelt. Üllatus oli kohtumine Las Plumase bensiinijaamas indiaani verd naisterahvaga, kes oli elanud Soomes ja rääkis seeläbi soome keelt. Päris huvitav oli suhelda Patagoonias soome keeles. Mees, kes nägi välja nagu indiaani pealik, kinkis meile kõigile õnnetoovad nooleotsad. Pikapeale tüütas vist soome keele kõla ära pererahva koera, kellel oli muideks nimneks Alma ja ta otsustas Laurit, kui kõige paremat soome keele oskajat meist, hammustada. Koht, mis jääb selja ja jalgade vahele, on kõigil muutunud nädalast rattasadulas valusaks. Õnneks pole muid tervisehädasid ja medikamentide kotist läheb ainult plaastreid ja kreeme. Lõunapeatuste ajal on hea vedeleda maanteekraavis rohelisel pinnal, mida järjest sagedamini kohtama hakkame, sest Andid paistavad. Nagu Alar väljendas esimesel laskumisel Andide suunas, siis see vaade, mis avanes lumistele mäetippudele tasus selle ekspeditsiooni kokkupanemist. Ilus oli küll, kui tuiskad Andide eelmäestikes mäest alla ca 40 km/h kiiruse vabahooga ja lihtsalt naudid lumest säravaid mäetippe ja kirgast päikest. Võibolla olete hakanud mõtlema seda blogi lugedes, mis on meie ekspeditsiooni eesmärk. Tihti peale ju nii küsitakse. Enamikel juhtudel tahetakse vallutada mõni mäetipp või jõuda kuhugi, kuhu keegi veel jõudnud pole. Meie eesmärk on jõuda jalgratastel oma poolt valitud marsruudil ja kõrvalist abi kasutamata Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini, aga see pole peamine. Peamine on see, et mõnikord on vaja lihtsalt minna kodust eemale, et osata paremini hinnata seda mis sul on olemas, avardada silmaringi ja tabada tabamatut. Eks ole meie blogi pealkirigi – aeg maha Lõuna-Ameerikas. Kõigile tulevastele ekspeditsiooni korraldajatele soovime julget pealehakkamist. Seadke siht ja lihtsalt minge. Raha ja kohustused pole takistus. Asi on mõtlemises. Ilusat möödunud isadepäeva! Mõtlesime sel päeval nii oma isadele, kui ka neile üheksale pisipõnnile, kes kahjuks sel päeval seoses igasuguse side puudumisele meiega ühendust ei saanud.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Ekspeditsiooni tõeline võlu ja valu

  1. Hille kirjutab:

    Selle matka populaarsemad laulud on nähtavasti “Tule kui leebe tuul” ja “Puhu tuul ja tõuka ratast”. Mine tea, võibolla raskematel hetkedel kumiseb peas isegi “Tule tuul ja puhu ära meie lapse valu” … :)

    Aga kuskilt kaugusest kostuvad juba sellised read:

    “Tuul väljas kangutab ust, ah mis ta saab teha,
    sest nagu laineis langust ma õõtsutan keha.
    Oh kestaks kauem see viis tean praia vermelhal
    on bossanova kui briis suhkrupea seljal.

    Rio de Janeiro ja auriku hääl
    neiud bikiinides Suhkrupea mäel.
    Rio de Janeiro ja plaazide read
    sambat seal tantsima pean, kas tead …”

  2. Külli kirjutab:

    Poisid, eesmärk on teil paigas. Aga missioon? Kui selle ka välja suudate mõelda, siis ehk andestatakse teile ka kulutatud raha ja unustatud kohustused :) . Hea et elus püsinud olete ja kõik terved on. Sööge ikka usinasti küüslauku ja ärge üle pingutage. Tõnn, sina masseri oma sõrmi.
    Hoiatan ette, et kevadel lasteaia emadepäevapeol tuleb vähemalt Tõnisel naistekarja seas emarolli sama uhkelt kanda, kui mina seda meestekarja seas tänasel isadepäeva peol isarolli kandes tegin. Ütleme nii, et ma olin kõige ilusam isa vähemalt :) .

  3. ülle kirjutab:

    Tsau.
    Nüüd on küll õige hull lugu, Andid paistavad ja teie laulate „Ma tahaksin kodus olla“ – ei saa aru, minu arvamust mööda olete te selle lauluga vähemalt kolm nädalat hiljaks jäänud??? Hetkel ei aita teid ilmselt isegi kirikulaulud mitte, omal jõul peate üle mägede saama. Legendi järel lõpeb vist ka asfalt, nii et mõnusat tirimist, lükkamist, tassimist….aga peamine, pool on kilomeetrite järgi läbitud.
    Mis puutub valutavatesse lihastesse ja liigestesse, siis ma loodan, et kodanik Peakorraldaja ei ole mitte unustanud Lõunamatkade ürituste head tava igat hommikut venitusharjutustega alustada. Ehk see aitaks ka naba ja saba vahelise lülisamba osa deformatsioonide (et ei keerduks sadula ümber) ja pehmete kudede jäävate kahjustuste vastu.

    Seega teritagem küüned ja hambad ja mäele…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>