Raske lõpp – lõpp raske

Eelmise postitamise ajast on omajagu vett merre voolanud, seda eriti siin – Tšiilis kus jõgede ja ojade aastane äravool  Eesti suurusel maa-alal on sadu kordi suurem kui Eestis tervikuna. Alates piiri ületamisest pole olnud päeva ega ööd mil poleks sadanud. Õnneks pole vihmakogused olnud sellised mis takistanuks meie senist põhitegevust – rattasõitu.

Elamu Palenas ning tänavapilti silmates suht. levinud HONDA HRV

Lahkumas Palena linnast

Värvide gamma

Raske tõus

Mõtlikud pilgud

Gautcho (elukutseline karjus) koos koeraga

Lihtsalt vaated

Lõunapaus - "üks on loll ja teine laisk, mina pean üksi rabama"

Kes soovib vanu, häid suusakeppe? Või nõukaaeseid õngeritvu? Siin kasvab neid hulgi

Kohe saab rattasõidust rataste lükkamine

Üks kümnetest koskedest

Eelmisest postitusest möödunud kolme sõidupäeva jooksul läbisime kokku 136 km.  Need viimased kilomeetrid olid tõeliselt rasked. Taaskord pinnastee, suurte kivide ja kohati niiskusest pehmete lõikudega. Sagedane oli rataste käekõrval  lükkamine. Kohati oli tegemist lausa punnitamisega, et koos rattaga tuldud teed tagasi ei veere. Pikim jalgsimatk –ratas käekõrval  oli 8 km. Isegi vaenlasele ei soovita.

Kõikide sõidupäevade lõpus olime nii läbi higistanud ja vihma poolt niisutatud, et kuiva kohta oli raske leida. Esimesel  õhtul kuivatasime riideid lõkke ümber. Plaanisime eneste ülessoojendamiseks isegi väikese kilesauna teha. „Kerisekivid“ said kohale tassitud kuid kilet nappis ning telgi omanikest ei raatsinud keegi  vihmakatet loovutada. Vastasel korral saanuks märjaks ka telgi sisemus.

Järjekordne laagriplats koos soojendava lõkkega

Riiete kuivatamine hommikul

Viimase sõidupäeva elamuseks oli  söögipeatus Villa Santa Lucia külas. Eemalt tundus tegemist oleva ühe järjekordse hurtsikuga kus vaevalt, et elada annab. Uksest sisse astudes  ilmnes vilgas elutegevus. Ühes toas tehti süüa, teises söödi ning ning kolmandas majutati.  Tahtmatult avanes minu söögitooli taga asuv uks mille taga avanes tuba kolme segamini voodi ja ühe magaja näol.  Aga söögid olid maitsvad -60 krooni eest tankisime end kaelani täis. Üldiselt võib öelda, siinne elu pole odav. Seda eriti arvestades nähtavat ja tajutavat elukeskkonda.

Söökla Villa de Santa Lucia külas/linnas

Külakoerad maid jagamas. Kui nüüd järele mõelda siis kasse pole eriti näinudki

Jupike Yelho järvest

Inimese kõrgused sõnajalatihnikud

Kohe on algamas järjekordne rattalükkamine

Fuksiad olid kohe kohe õide puhkemas. Tee servades olid need hekid valdavad

Väga palju oli sarnaseid märgalasid kus häälte järgi otsustades peremehitsesid erinevad konnad

Ka neid "elukaid" olid teeservad täis

Ka meil kasvab midagi sarnast pottides

Sõidupäeva lõpul,  kui Vaikse ookeanini  oli jäänud veel 27 km  jagunesime kaheks.  Alar, Lauri ja Andres otsustasid  veel samal õhtul sõidu lõpetada. Nende päevateekonna pikkuseks kujunes rekordiline 108 km. (Võru Tallinna ots olnuks selle kõrval väike eelroog). Õhtupimeduses, umbes kella 22 paiku jõudis seltskond kummituslikku linna nimega Chaiten.  Kummituslik seepärast, kahe aasta tagune vulkaanipurse sundis 95 % linna elanikest lahkuma.  Linna ~4500 elanikust on pärast vulkaani tuha- ja mudapurset tänaseks siia jäänud vaid 150.

vas

Kummituslik oli ka asula täielik pimedus. Elu olemasolule vihjasid vaid mõned üksikud küünlad, mis veel asustatud majade akendest paistsid. Õnneks leidus pimeduses üks kohalik, kes väsinud ratturid majutusasutuseni juhatas. Sealne perenaine oli jumal ise. Vajutas nuppu, mis käivitas generaatori ning valgus saigi.

Tõnis ja Kalev aga pidasid paremaks külastada era (end. USA kergetööstur) rahvuspargis nimega Pumalin asuvaid termaalvee basseine. Selleks pidid nad 5 km jagu sihtkohast,  ookeanist eemalduma. Taaskord kulges tee ülesmäge ning ratast 3 km jagu käe kõrval lükates. Asi oli vaeva väärt. Luudeni tungiv niiskus hakkas juba keha jahutama kui päästev termaalvesi protsessi teistpidi pööras. Edaspidi pidime ülekuumenemise vältimiseks külmast dussist abi otsima.

Tõnis dermaalvee basseinis

... ja Kalev

Hommikul enne viimast 32 km rattasõitu käsime veelkord soojast veest läbi ning siis see algas. Jõudsime ca 10 km sõita kui senine seenevihm aegamööda paduvimaks kujunes ning tuul tuure kogus. Viimast  kümmet kilomeetrit võiks võrrelda rattasõiduga vee all.  Liikumiskiirus oli nullilähedane, korduvalt sundis keerutav tuul meid peatuma, kui just polnud soovi katsetada rattakiivri kvaliteeti või tunda mõne mööduva auto kummimustrit oma kehal. Aga Chaitenisse pidime jõudma, sest sealt väljus laev Puerto Montti. 

Ilmaolud olid aga sellised mis ei võimaldanud laeval ankrusse heita ning meil tuli ööbida kummituslinnas. Kalevil  ja Tõnisel esimene öö, Alaril ja Andresel aga teine. Lauri aga kiirustas kõike nippe kasutades Bariloche suunas, et alustada tagasiteed kodu suunas. Siiajäänutel tuleb seda päeva veel  11 päeva oodata. Seiklus jätkub, nüüd juba loodetavasti ratasteta.

Eelnev sai kirja pandud  8 tunnisel laevasõidul Chaitenist Puerto Montti.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Raske lõpp – lõpp raske

  1. MA kirjutab:

    Au ja kiitus vapratele maadeavastajatele! Saite lõpuks siis kõikvõimalikud matkaraskused omal nahal ära tunda ning Tšiili ilmataat andis ka endast parima, et rattaretk ikka pikaks ajaks meelde jääks. Pildid on uhked ja sealsed loodusvaated tasusid kindlasti selle pingutuse ära. Nüüd siis väike bartertehing (rattad kohalikul turul puhaste riiete vastu) ja tavaturisti rõõme nautima? Kas matka viimase etapi (Chiloe saar) jätsite ajapuuduse tõttu ära?

  2. Ester kirjutab:

    Loodusvaated on tõesti uhked isegi sompus ilmaga. Nõiduslikult mõjuvad järve ja sõnajalgadega pilt koos.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>