Tagasivaade ekspeditsioonile „Ookeanist ookeanini“ (palume kannatust avanemisel, ligi 100 fotot)

Nüüd kui see kõik läbi on ja meil on Rio de Janeiros jäänud lõpliku koju saamiseni veel üks päev sõna otseses mõttes ennast praadida, siis on kõike hea meenutada.

Mõnus on tunnetada, et saime hakkama. Kolm aastat tagasi unistuseks olnud eesmärk sai täidetud. 

Nagu kunagi üks reklaam ütles, et unistada peab oskama, aga kes meie blogi jälgisid, said aru et ega see kergelt ei tulnud. Ridade vahelt võis välja lugeda higi, verd ja pisaraid. Tuul oli meie vaenlane number üks, aga me teadsime seda ette. Et ta nii tugev oli, seda mitte. 

Kui maitsev võib olla puhas vesi, mõistad alles kõrbes  ja et Andid pole Haanja kõrgustik on elementaarne. Ekspeditsiooni viimase päeva raskusastet võib iseloomustada sellega, et lihtsam oleks olnud sel päeval jalgrattaga Tallinnast Riiga või Võrust Tallinna sõita. 

Kuigi enamik haiged kohti on tänaseks päevaks taastunud, vajab mõni ihuliige ka veel kodust turgutamist. Eelkõige sõrmed, mille vereringe  sellel munakivi teel rappumisest kannatada sai. 

Tegelikult on meie eesmärgi täitumisel kõige suurem tähtsus õieti valitud seltskonnal. See, et me üksteisega üle kuu aja tihtipeale ekstreemsetes situatsioonides ilma tülideta hakkama saime, on haruldane. Ja iseloomu neil meestel juba kõigil on. 

Üritasime vahepeal igaüks koostada oma personaalset järjestust enim meeldinud paikadest, aga see läks sassi. Seda kõike sai liiga palju. Lisaks ekspeditsioonile oli meil ju  neljal viiest võimalik vaadata ka ühtteist lisaks. Need kohanimed nagu Playa Union, Trelew, Los Altares, Las Plumas, Tecka, Corcovado, Palena, Villa Santa Lucia ja muidugi Chaiten ja Chiloe saar jpt, pole küll maailmatuntud, aga meile jäävad nad elu lõpuni meelde. 

Paraku ei saa võrrelda võrreldamatut. See oli nagu puzzle, kus igal tükil oli oma kindel koht ja lõpuks kujunes sellest ilus pilt. 

Paraku ei saa me seda pilti siia blogisse joonistada. Seega lõpetuseks pildiseeria meenutuseks kõigile, kes jälgisid meie blogi kogu ekspeditsioonist vältel Atlandi ookeanist kuni Vaikse ookeanini ja vahetuid muljeid jagame juba kodus.  

Mine nii kaugele kui näed ja kui sa oled kohale jõudnud, näed kaugemale. See lause iseloomustab meie reisi nii otseses kui kaudses mõttes.

Pildil kaugus Buenos Airesest

 

Alpaka 

Punta Tombo asukas

Meie kodu Trelew linnas

Varsti läheb sõiduks

Meie rattasõidu alguskoht Playa Unioni rand

Üsnagi tormine Atlandi ookean

 

Üks väike ergutus enne suurt sõitu

Lipp kuulus ratta põhivarustuse hulka

 

Väike puhkus

Ratas ja tema Tõnis

Telkimine hoones

Kalev kongis. Pärismaalaste seinamaalingud olid mahlakad. Oli kogu reisi üks külmemaid öid

  

 

 

Köögitoimkond

 

Andres puhkehetkel

Jälle teel

 

Andres ja kohalikud rändurid. Naine elas ja töötas seitsmekümnendatel Soomes ning oli ka Tallinnas käinud. Puhus vabalt soome keelt

Tõnis tankimas

 

 

 

Vaagimas telkimisvõimaluste plusse ja miinuseid

Chubuti jõe kaldal

 

 

Üks kümnetest jõesängidest. Arvatavasti on neis vesi vaid kevadel - lume sulamise ajal

 

 

 

 

Lõunapaus

 

 

Taaskord võimalus, pisut mugavamalt einestada

 

 

 

 

 

 

Märk mis viitab teekonnale mis oli algselt meie plaanis kuid, plaane tuli muuta. Kindlasti olnuks see lõik meie jaoks kõige raskem kuid visuaalselt kõige ilusam.

 

Siesta

 

 

Sel korral jäi telkimine pimeda peale

Taim mis oli 600 km teekonna ulatuses elavate lammaste toidusedelis esikohal.

 

Andid paistavad

 

 

Üle pika aja linade vahel

 

 

 

"Miljonid seisavad"

 

Egg stone roud

 

Need tirtsulised katsid teed vähemalt 15 km ulatuses. Tuhanded olid autorataste all sodisk sõidetud ning ellujäänud liigikaaslased toitusid neist

Kokkamas

 

"Modellideni" jõudmine oli vaevaline kuid seda väärt

 

 

Kohalik rahvamaja

 

 

 

Väsinud mehed

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Küla koerad Santa Lucia -s

Need varred osutusid hiljem söödavateks, vähemalt müüdi neid turgudel koos kartulite tomatite, õunte jmt.

 

Need pisut koovitajat meenutavad linnud oli meie kõrval ca 300 km.

 

 

 

"TEHTUD" - aknast paistab Vaikne ookean

 

Ligi 6 m paksune vulkaanilise tuha kiht Chaiteni linnas

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Tagasivaade ekspeditsioonile „Ookeanist ookeanini“ (palume kannatust avanemisel, ligi 100 fotot)

  1. Heidi kirjutab:

    Võimas!
    Au ja kiitus fotograafile nende võrratute vaadete eest.
    Jääb üle oodata kohtumist kangelastega ka silmast-silma!
    Karge lumine kodumaa ootab ;)

  2. Kadri kirjutab:

    Mulle millegipärast meenud vana laul:
    PIKK TEE OOTAB, IIAL SEL EI TULE LÕPPU VIST
    PIKK TEE OOTAB, EI SAA OODATUD TA OMA OOTAMIST
    PIKK TEE OOTAB, MILLAL MEES MUST SAAB
    SEST PIKK TEE KUTSUB MIND JA MA PEAN LAHKUMA!

    Kohtumiseni, kodus :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>