Tagasivaade ekspeditsioonile „Ookeanist ookeanini“ (palume kannatust avanemisel, ligi 100 fotot)

Nüüd kui see kõik läbi on ja meil on Rio de Janeiros jäänud lõpliku koju saamiseni veel üks päev sõna otseses mõttes ennast praadida, siis on kõike hea meenutada.

Mõnus on tunnetada, et saime hakkama. Kolm aastat tagasi unistuseks olnud eesmärk sai täidetud. 

Nagu kunagi üks reklaam ütles, et unistada peab oskama, aga kes meie blogi jälgisid, said aru et ega see kergelt ei tulnud. Ridade vahelt võis välja lugeda higi, verd ja pisaraid. Tuul oli meie vaenlane number üks, aga me teadsime seda ette. Et ta nii tugev oli, seda mitte. 

Kui maitsev võib olla puhas vesi, mõistad alles kõrbes  ja et Andid pole Haanja kõrgustik on elementaarne. Ekspeditsiooni viimase päeva raskusastet võib iseloomustada sellega, et lihtsam oleks olnud sel päeval jalgrattaga Tallinnast Riiga või Võrust Tallinna sõita. 

Kuigi enamik haiged kohti on tänaseks päevaks taastunud, vajab mõni ihuliige ka veel kodust turgutamist. Eelkõige sõrmed, mille vereringe  sellel munakivi teel rappumisest kannatada sai. 

Tegelikult on meie eesmärgi täitumisel kõige suurem tähtsus õieti valitud seltskonnal. See, et me üksteisega üle kuu aja tihtipeale ekstreemsetes situatsioonides ilma tülideta hakkama saime, on haruldane. Ja iseloomu neil meestel juba kõigil on. 

Üritasime vahepeal igaüks koostada oma personaalset järjestust enim meeldinud paikadest, aga see läks sassi. Seda kõike sai liiga palju. Lisaks ekspeditsioonile oli meil ju  neljal viiest võimalik vaadata ka ühtteist lisaks. Need kohanimed nagu Playa Union, Trelew, Los Altares, Las Plumas, Tecka, Corcovado, Palena, Villa Santa Lucia ja muidugi Chaiten ja Chiloe saar jpt, pole küll maailmatuntud, aga meile jäävad nad elu lõpuni meelde. 

Paraku ei saa võrrelda võrreldamatut. See oli nagu puzzle, kus igal tükil oli oma kindel koht ja lõpuks kujunes sellest ilus pilt. 

Paraku ei saa me seda pilti siia blogisse joonistada. Seega lõpetuseks pildiseeria meenutuseks kõigile, kes jälgisid meie blogi kogu ekspeditsioonist vältel Atlandi ookeanist kuni Vaikse ookeanini ja vahetuid muljeid jagame juba kodus.  

Mine nii kaugele kui näed ja kui sa oled kohale jõudnud, näed kaugemale. See lause iseloomustab meie reisi nii otseses kui kaudses mõttes.