Santiago

Meil on siin ilmad kuumaks läinud, sellega koos oleme ka ise pisut laisaks läinud. Samas pole ka millestki väga põrutavast kirjutada, nii oli vähemalt see Santiago puhul.  Seepärast lisan hetkel pisikese fotoreportaazhi.

Öises bussis teel Puerto Monttist Santiagosse. Kogu teekonna vältel oli bussis kasutatav vaba wifi. Teekonna pikkuseks oli 950 km mis läks Esti kroonides maksma kõigest 310.-

Vaated bussiaknast. Euroopas pole kusagil näinud nii suuri viinamarja istandusi.

Santiago eeslinn

Linna roheala oli valdavalt selline, palmid vaheldumisi helesinises õites lehtpuudega

City

Parlamendihoone kus 1973 lasi end maha president Salvador Allende

Ka Santiagos oli koertel hea elu

Santiago "Wall Street" tegelikult New York ´i tänav

Kingaviksijatel oli tööd küllaga

punased õied

M-L meeleheaks.

Pisut tänavakunsti

Pubide fassaade

Tänavamuusik

Hosteli basseinis

Hilsisõhtune Santiago

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Muudatused reisiplaanis

Kuna Eestis olles ei ostnud me pileteid liinil Puerto Montt Bariloche olime täna sunnitud muutma taaskord meie marsruuti. Osad meist, selle üle väga õnnelikud polnud kuid  raha paneb kõik paika. Ning aega on ka liialt napilt, et Argentiinlaste eneste lemmikpiirkonda, Barilochet avastada. 

Pooleteise tunni pärast asume taaskord bussireisile. Seekord on sihtkoaks Santiago. Seega paneme reisikotti veel ühe Lõuna-Ameerika pealinna. Sõit kestab 12 tundi ning kohal oleme hommikul 9.30.

Värskemad uudised siis juba Santiagost. Eesti aja järgi 15.oo paiku.

Alljärgnevalt pisut kohalikke inimesi. Ühele pildile sattus ka päris oma mees.

Meie suurepärane hostel Puerto Monttis

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Chaiten, Puerto Montt ja Chiloe saar

Seekordne ülesanne pole sugugi kerge. Pean kirjeldama kolme täiesti erinevat kohta. Alustan neist esimesest – linnast, mis sai meile oma eesmärgi täitumise kohaks. Just nimelt selles linnas jõudsime Vaikse ookeani vete äärde ja sellega sai läbi 13 päeva järjest kestnud rattasõit, aga ekspeditsioon „ookeanist ookeanini“ ei lõppenud veel sellega. Tulenevalt tormist pidi Lauri põgenema üle mägede tagasi autoga, et jõuda Euroopasse suunduvale planeeritud lennule. Jalgratas jäi autojuhile tasuks transpordi eest tagasi üle Andide. Teiste eesmärk oli jõuda Chiloe saarele – sihtkohta, mis oli meil ka särgil, aga Chaiten ei lasknud meid minema. Niisiis Chaiten. Alustuseks pildid.

Tõnis ja Kalev soojenemas kamina paistel

ja nende läbiligunenud riided

Majaperemehe koer

Mereande nosimas

Kuskil Kuust allpool, paikneb hetkel suitsu välja ajav vulkaan

Linn elas 2 aastat tagasi läbi tõelise looduskatastroofi kui vulkaanituhk linnale langes ja osa maju mattus tuha alla ja osa põles. Lisaks kõigele ummistas tuhk kohaliku jõesängi ja jõgi murdis läbi kesklinna ookeanini, uputades kõik ettejääva. Lõhutud sai promenaad, rand, sadamakai ja palju muud. Linn, mis ennem õitses, on kui väljasurnud. Nukralt oli lahti boheemlaste pubi aidauks, aga kedagi polnud.

Looduskatastroofi vaiksed tunnistajad

Veel suitsev vulkaan

Linnas oli palju koeri, kes käisid nukra näoga igal laeval vastas, ootamas omi laevadega lahkunud peremehi. Ilm, mis hommikust peale ladistas vihma, paisus lõunaks tormiks ja laeva ei tulnudki. Olime sunnitud oma koduseks saanud öömajades päevakese kauem viibima. Kolasime pisut tühjas linnas, aga kõik oli nukker. Isegi Andrese pillihelid suutsid nukrust ainult hetkeks leevendada. See linn meenutas kalmistut (kuigi tegelikult jõuti inimesed õigeaegselt evakueerida ja keegi ei hukkunud), kus lihtsalt pole sobilik pidutseda. Vulkaan kõrgub jätkuvalt linna kohal ja tänavavalgustuse ja üldse elektri (v.a. generaatorid) puudumine teeb olemise veelgi süngemaks. Ometi muutus järgmisel päeval kõik. Päike paistis ja Chaiten lasi aimata oma kunagist ilusat palet. Laev tuli ja kuigi ta randa ei pääsenud, toimetati meid kaatriga koos jalgratastega suurele laevale.

Laeva oodates õnnestus Kalevil pea silmast silma kohata kondorit (Cathartes aura) kes päikesepaistel tiibu kuivatas

Kondori lend

Vaateid laevatekilt

Puerto Montt ja mägi

Puerto Montt (~200 000 el)

Chaiten lasi meid lõpuks minema ja me loodame siiralt, et see linn saab kunagi nautida jälle helgemaid päevi. Meile oli ta saanud võetud eesmärgi täitumise kohaks. Sõit Puerto Montti lasi nautida imeilusaid vaateid Andidele ja puutumatus looduses asuvale eraomandis olevale puumade rahvuspargile. Sõiduaega kogunes 7 tundi ja piirkonna pealinn võttis meid lahkelt vastu. Peale möödunud seiklusi tundus ta tõelise city-na. Öömaja saime kohalikus hostelis, mille kvaliteet ületas kõik ootused. Maja nägi välja kui väike muuseum. Asus teine mäe küljel, aga me olime harjunud juba täislastis jalgratastega mäkke väntama.

Ühes söögikohas oli seintel ülevaade Tšiili endistest riigijuhtidest.

Hommikul otsustasid Kalev ja Alar ülevaadata kohaliku kalaturu ja naasesid võidukalt värskelt suitsetatud austritega.

Hooneid Puerto Monttist. Arvatavasti suurest maavärinaohust oli kogu linna valdavalt madal. Mitmekordseid elamuid ei kohanud ühtegi

Üks huvitav monument

Suitsutatud ja kuivatatud mereannid. Olid teised päris maitsvad

Ka nii on võimalik mereande kätte saada

Tänu pikemale tutvusele linnaga, oli nende üldkilometraaž tõusnud juba üle 900 km-i. Peale seda suunduti ühiselt Chiloe saarele, mis pidi saama lõplikuks ekspeditsiooni lõpetamise kohaks. Kõik oli roheline ja õitses.

Pelikan madallennul vee kohal

Avaookeani lained veeresid võimsalt rannale. Sealt otse minema hakates, poleks teele ennem midagi ettetulnud, kui Uus-Meremaa.

Vaikne ookean

Andres unistamas reisist Okeaania saartele. Kui seda vett ees ei oleks!

Alar ja tema lemmiklill - võilill

Kalla keset tulikavälja

Armastab, ei armasta ...

Viil üts tundmatu äitse

Üheskoos Vaikse ookeani ääres. Eesmärk sai lõplikult täidetud

Ilus oli see Chiloe oma rahvusparkide, pingviinikolooniate, ilusate külade ja eelkõige ookeani ranniku poolest. Tundsime, et selleks korraks aitab. Tegime lõpetamise puhul piduliku söögi kohaliku väikse sadama ainsas pererestoranis.

Pidulik lõunasöök. Hetkel süüakse austreid.

Majaperemehe hoov oli killustiku asemel kaetud sellega mis toidulaualt üle jääb

Loomulikult kala ja muud värsked mereannid ning maitses see tõeliselt hästi ning oli veel odav ka. Alahindamata meie kokkasid, valiti see toidukord meie parimaks. Kui keegi kunagi peaks sinna sattuma, oleme valmis seda aadressi meeleldi jagama. Homme üritame Puerto Monttis lõplikult jalgratastest lahti saada. Teenisid nad meid hästi ja tegelikult kõlbaks nendega koduski sõita, kui see transport nii kallis poleks. Vaatame kui palju ostuhinnast tagasi saame. Lähipäevil üritame anda veel ülevaadet möödunud päevadest rattasadulas ja meie teele jäänud paikadest ja ilusast loodusest.

Erinevat värvi vetikalised

Rubriigid: Määratlemata | 3 kommentaari

Raske lõpp – lõpp raske

Eelmise postitamise ajast on omajagu vett merre voolanud, seda eriti siin – Tšiilis kus jõgede ja ojade aastane äravool  Eesti suurusel maa-alal on sadu kordi suurem kui Eestis tervikuna. Alates piiri ületamisest pole olnud päeva ega ööd mil poleks sadanud. Õnneks pole vihmakogused olnud sellised mis takistanuks meie senist põhitegevust – rattasõitu.

Elamu Palenas ning tänavapilti silmates suht. levinud HONDA HRV

Lahkumas Palena linnast

Värvide gamma

Raske tõus

Mõtlikud pilgud

Gautcho (elukutseline karjus) koos koeraga

Lihtsalt vaated

Lõunapaus - "üks on loll ja teine laisk, mina pean üksi rabama"

Kes soovib vanu, häid suusakeppe? Või nõukaaeseid õngeritvu? Siin kasvab neid hulgi

Kohe saab rattasõidust rataste lükkamine

Üks kümnetest koskedest

Eelmisest postitusest möödunud kolme sõidupäeva jooksul läbisime kokku 136 km.  Need viimased kilomeetrid olid tõeliselt rasked. Taaskord pinnastee, suurte kivide ja kohati niiskusest pehmete lõikudega. Sagedane oli rataste käekõrval  lükkamine. Kohati oli tegemist lausa punnitamisega, et koos rattaga tuldud teed tagasi ei veere. Pikim jalgsimatk –ratas käekõrval  oli 8 km. Isegi vaenlasele ei soovita.

Kõikide sõidupäevade lõpus olime nii läbi higistanud ja vihma poolt niisutatud, et kuiva kohta oli raske leida. Esimesel  õhtul kuivatasime riideid lõkke ümber. Plaanisime eneste ülessoojendamiseks isegi väikese kilesauna teha. „Kerisekivid“ said kohale tassitud kuid kilet nappis ning telgi omanikest ei raatsinud keegi  vihmakatet loovutada. Vastasel korral saanuks märjaks ka telgi sisemus.

Järjekordne laagriplats koos soojendava lõkkega

Riiete kuivatamine hommikul

Viimase sõidupäeva elamuseks oli  söögipeatus Villa Santa Lucia külas. Eemalt tundus tegemist oleva ühe järjekordse hurtsikuga kus vaevalt, et elada annab. Uksest sisse astudes  ilmnes vilgas elutegevus. Ühes toas tehti süüa, teises söödi ning ning kolmandas majutati.  Tahtmatult avanes minu söögitooli taga asuv uks mille taga avanes tuba kolme segamini voodi ja ühe magaja näol.  Aga söögid olid maitsvad -60 krooni eest tankisime end kaelani täis. Üldiselt võib öelda, siinne elu pole odav. Seda eriti arvestades nähtavat ja tajutavat elukeskkonda.

Söökla Villa de Santa Lucia külas/linnas

Külakoerad maid jagamas. Kui nüüd järele mõelda siis kasse pole eriti näinudki

Jupike Yelho järvest

Inimese kõrgused sõnajalatihnikud

Kohe on algamas järjekordne rattalükkamine

Fuksiad olid kohe kohe õide puhkemas. Tee servades olid need hekid valdavad

Väga palju oli sarnaseid märgalasid kus häälte järgi otsustades peremehitsesid erinevad konnad

Ka neid "elukaid" olid teeservad täis

Ka meil kasvab midagi sarnast pottides

Sõidupäeva lõpul,  kui Vaikse ookeanini  oli jäänud veel 27 km  jagunesime kaheks.  Alar, Lauri ja Andres otsustasid  veel samal õhtul sõidu lõpetada. Nende päevateekonna pikkuseks kujunes rekordiline 108 km. (Võru Tallinna ots olnuks selle kõrval väike eelroog). Õhtupimeduses, umbes kella 22 paiku jõudis seltskond kummituslikku linna nimega Chaiten.  Kummituslik seepärast, kahe aasta tagune vulkaanipurse sundis 95 % linna elanikest lahkuma.  Linna ~4500 elanikust on pärast vulkaani tuha- ja mudapurset tänaseks siia jäänud vaid 150.

vas

Kummituslik oli ka asula täielik pimedus. Elu olemasolule vihjasid vaid mõned üksikud küünlad, mis veel asustatud majade akendest paistsid. Õnneks leidus pimeduses üks kohalik, kes väsinud ratturid majutusasutuseni juhatas. Sealne perenaine oli jumal ise. Vajutas nuppu, mis käivitas generaatori ning valgus saigi.

Tõnis ja Kalev aga pidasid paremaks külastada era (end. USA kergetööstur) rahvuspargis nimega Pumalin asuvaid termaalvee basseine. Selleks pidid nad 5 km jagu sihtkohast,  ookeanist eemalduma. Taaskord kulges tee ülesmäge ning ratast 3 km jagu käe kõrval lükates. Asi oli vaeva väärt. Luudeni tungiv niiskus hakkas juba keha jahutama kui päästev termaalvesi protsessi teistpidi pööras. Edaspidi pidime ülekuumenemise vältimiseks külmast dussist abi otsima.

Tõnis dermaalvee basseinis

... ja Kalev

Hommikul enne viimast 32 km rattasõitu käsime veelkord soojast veest läbi ning siis see algas. Jõudsime ca 10 km sõita kui senine seenevihm aegamööda paduvimaks kujunes ning tuul tuure kogus. Viimast  kümmet kilomeetrit võiks võrrelda rattasõiduga vee all.  Liikumiskiirus oli nullilähedane, korduvalt sundis keerutav tuul meid peatuma, kui just polnud soovi katsetada rattakiivri kvaliteeti või tunda mõne mööduva auto kummimustrit oma kehal. Aga Chaitenisse pidime jõudma, sest sealt väljus laev Puerto Montti. 

Ilmaolud olid aga sellised mis ei võimaldanud laeval ankrusse heita ning meil tuli ööbida kummituslinnas. Kalevil  ja Tõnisel esimene öö, Alaril ja Andresel aga teine. Lauri aga kiirustas kõike nippe kasutades Bariloche suunas, et alustada tagasiteed kodu suunas. Siiajäänutel tuleb seda päeva veel  11 päeva oodata. Seiklus jätkub, nüüd juba loodetavasti ratasteta.

Eelnev sai kirja pandud  8 tunnisel laevasõidul Chaitenist Puerto Montti.

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Sel aastal saabub kevad teisiti

Teckast lahkudes sõitsime natuke veel mööda Pan America trassi ja keerasime siis kruusateele, kus meile 80 km jooksul tuli vastu täpselt 11 sõidukit.

Selline oli siis meie "kruusatee" Tegemist pigem munakiviteega

On juba enam rohelust ning lambakarjad hakkasid asenduma veistekarjadega

Palju oli ka hobuseid, ühed ilusamad kui teised

Esimese öö veetsime mägioja kaldal roheluses. Öö oli külm.

Telkimine oja kaldal

Vaade telgi uksest

 

Eilne päev oli ekspeditsiooni raskeim. Pidime saama üle Andide ja see polnud sugugi kerge. Kujutage endale ette kõige kehvem Eesti kruusatee, külvake see lahtiste kividega üle, millest suuremad on inimese pea suurused  ja pange see vonklema ülesse-alla ja siis ainult ülesse.

Corcovado külas tegime viimase pikema Argentiina peatuse ja Andres sai piiluda ka kohalikku kultuurimajja.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                  ja Aga üle me väntasime Andidest ja jõudsime Tšiili riiki. Tee läks paremaks ja hakkas laskuma. Vaated olid võrratud. Nii mõnigi paik sundis ratast peatama ja lihtsalt seda pilti endasse ahmima. Lumised mäetipud, vulisevad jõed, tärkav loodus jne. Tegelikult ei suuda seda isegi fotod edasi anda, rääkimata sõnadest.

Sel aastal saabub kevad teisti. Huvitav on novembris nuusutada õitsevaid sireleid, vaadata õitsevaid viljapuid ja kuulata lindude laudu.

Selle pildi saamiseks pidi päris kõrgele ronima.

Mingi iiriselaadne

Pisut ka punaseid toone

Kui olime lahkunud viimasest ööbimispaigast ja piirini jäi veel 100 kilomeetrit, õnnestus näha jälle õnnelind flamingosid.

Flamingod lehmadega läbisegi

Lõunapaus teel Argentiinast Tshiili

Metsik Lääs

Kalmistu Argentiinas

Corcovado jõe sillal

Alar ja Lauri veel Argentiinas

Tšiili riik võttis meid vastu kõvakattega tee ja kurja sildiga piiril, et riiki ei tohi tuua ei taimseid ega loomseid produkte. Sõime piiripunktis seeläbi mõnuga Tõnise kodust kaasavõetud  suitsuvorsti ja Argentiinast ostetud küüslauku. Täitsime deklaratsioonid ja olimegi Tšiilis.

Sõitsime veel esimesse Tšiili linna ja otsustasime siia ööbima jääda. Öömaja saime ühe lahke pererahva juurde ja ka õhtusöök oli olemas. Televiisorist tuli samal ajal Tšiili-Uruguai jalgpallimängu ülekanne, mille tšiillased hoolimata Forlani pingutustest 2:0 võitsid. Pererahvas oli rõõmus ja meie nendega koos. Hea, et sel päeval Uruguais ei olnud.

Kinnisvaraarendus Tshiili moodi

Nagu ekspeditsiooni formaat ettekirjutas, siis peale Andide tippude ületust muutub kõik rohelisemaks. Põhjus on lihtne. Andide tipud võtavad pilved kinni ning vihm teisele poole mägesid ei jõua. Selle eest on siin pool mägesid  tõelised vihmametsad. Täna hommikul tuli juba esimene väike vihmasabin. Peame hakkama sellega harjuma, sest vihma saime ainult ekspeditsiooni esimesel päeval Playa Unionis Atlandi ääres. Varsti 800 km täis aga pole õiget vihma näinud.

Ekspeditsioon jätkub ja üritame täita võetud eesmärgi ning lisaks veel rohkem tutvuda kohaliku elu ja kultuuriga. Tänane ööbimine lasi meil igatahes hästi vaadata lähemalt kohalike toimetamisi ja ka toidulaud kaeti meile pererahva enda söögilaua taha.

Tervised on korras ja tehnika enam-vähem. Vahepeal läks veel üks rattakumm – jälle astel ning suurte pakikoormate all on rattad kaheksasse vajunud, aga käivad veel ringi. Eks näis, kas õnnestub nad Puerto Montis mõnda rattapoodi tagasi müüa.

Vaikne ookean on veel mägede, aga mitte enam kõige kõrgemate mägede taga.

Rubriigid: Määratlemata | 10 kommentaari